Õu swiit hõum!

Oh kui hea on jälle kodus tagasi olla! Ainult 17 tundi hotelli uksest välja astumisest kodu uksest sisse astumiseni!

Viimasel päeva hommikul oli veel paar tundi aega , et NYC sügavamini mälusse talletada. Valisime Margusega Manhattani lõunaosa ülevaatamise.

Kihutasime juba tuttava metrooga Brooklyini sillani. See jääb sinna East Riveri poole.
Vaated sillale ja sillalt:

Minu meelest on see Manhattani Annelinn

Väga kummaline on näha keset pilvelõhkujate metsa pisikesi kirikuid. Muidu need pilvelõhkujad ei tundugi nii suured ;), aga kui kirik kõrval on, siis saab mastaapidest aru. 

Ja võõrastes maades reisides vaatan ma alati, millised näevad välja selle rahva kalmistud. Sealkandis olid need sellised tihedalt mälestuskive täis olevad väljakud. Kui lennukile läksime, siis sõitsime mööda isegi ühest peaaegu citys olevast kalmistust. Ja ikka tihedalt kive täis pisikesed maalapikesed. Kui mõelda, kui palju inimesi seal linnas elab ja kunagi saab igaüks kuskile sängitatud, siis ma ei kujuta ette.....  Oma lippu armastavad nad ka väga. Kui 10 aastat tagasi Põhja-Dakotas käisin, hakkas vahe Eestiga eriti eredalt silma. Kõigil elumajadel lehvisid ka igapäevaselt lipud küljes. Ja siin siis ka viimses puhkepaigas: 

Vasakpoolse maja seina peal oli kirjutet American Stock Exchange (börsihoone). Parempoolne hoone peaks olema Triniti kirik tagapoolt (????). Neid ühendab sillake. Saad minna ühest kohaste teise ilma maa peale astumata ;) :

Otsisime paaniliselt  9.11 mälestusmärki. Seal, kus kaardi peal oli World Trade Center Side, käisid suured ehitustööd ja ala oli taraga piiratud. Vähemalt meie sinna juurdepääsu üles ei leidnud..

Otsisime edasi. Vahepeal nägime juba tuttavat vaatepilti, kuidas politseinik liiklust reguleerib. Kuna rahvast ja autosid on üle mõistuse palju, oli vaja sinna olukordadesse lisada politseiniku mõistust. Nägime ka eelmisel päeval ja õhtul, et mitmel pool panid politseinikud vahepeal ülekäigurajale keti ette, et autod sõita saaksid, siis jällegi peeti autod kinni ning lasti jalakäiad üle. Valgusfoorid vist eriti sellise rahvahulga puhul ei loe. Siin aga nägime vahvat olukorda, kus kaks naispolitseinikku ei suutnud omavahel kokku leppida, mis nüüd järgmiseks õige teha oleks. Siis nad sõnelesid veidike omavahel :)

Lõpuks leidsime sellise 9.11 mälestusmärgi. Seal juures olles tekkis masendav tunne mõeldes sellele päevale ja telekast nähtule....

Ning immigrantidele pühendatud mälestusmärk. Selle rajas üks mees, kelle vanemad kunagi Ameerikasse põgenesid. 

Siis veel Vabadussammas päevavalguses. Sinna sõidavad ka praamid ja seal oleks päev otsa tegevust, aga meil ei olnud kahjuks aega seda trippi kaasa teha :( 

Ja siis läksime okupante otsima Wall Steetile. Wall Streeti leidsime, aga okupandid olid juba kõik laiali läinud.
( http://en.wikipedia.org/wiki/Occupy_Wall_Street )

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/valisuudised/occupy-wall-street-on-anarhistlik-liikumine.d?id=62986386

Wall Street:

George Washington ja Margus Wall Streetil.

Selles kohas kuulutati Washington ametlikul Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. 

New Yorki Börss. Maailma suurim loomulikult

 http://en.wikipedia.org/wiki/New_York_Stock_Exchange

Kaks ja pool tundi oli nagu linnulennul kadunud. Kiirustasime metrooga Eesti Majja, et seal kohtuda Maiga jat  siis koos lennujaama sõita.

Muideks, Mai oli leidnud Manhattanilt mõne ökopoe. Kahjuks mul siia pilti panna ei ole praegu.


Viimane vaade maapealsele Ameerikale enne lennuki pardale astumist:

Sain vastuse ka oma küsimusele, kas lennukisse saab kudumisvardaid kaasa võtta. Saab küll. Vähemalt bambusest varrastest ei teinud turvakontroll väljagi. Lennujaamas ja lennukis istudes oli väga hea Madise kindaid kududa. Päris valmis ei saanud, aga ega seal palju enam puudu ka ei ole.

Lennukis Atlandi kohal toimus veel ka Mai maheprojekti töökoosolek-  mida nüüd edasi teha. Kõik mõtted said ilusasti paberile ja järgnevad koosolekud ning arutelud on juba paika pandud. Aga kõigepealt tuleb aklimatiseeruda.

Ja ega Mai ei jätnud seda ökovärki isegi mitte Helsingi lennujaamas. Tegelikult, kui teadlikult vaadata, on seda tervislikku ja naturaalset toitu ja näksimist ikka päris palju. Soome ju ongi oma olemuselt selline naturaalne ja looduslik.
Mai kostitas meid ergutava smuutiga. Naturaalne, ilma säilitusainete ja muu jamata, aga kui vaatasime, kus tehtud - UK.

Retsept oli aga selline:

Mango Passion Fruit smuuti

1 purustatud õun
1/2 mangot
1/3 banaani
1/3 purustatud apelsini
1/4 passion fruit ehk grenadill ?
1 tükk virsikut
veidike laimimahla

Kõrge aiaga piiratud vabadus

Täna oli spordipäev. Alustasime hommikul kell 9.30 ja lõpetasime umbes 00.00 :). Läbisime kõnnimaratoni. Kuna distants oli pikk, siis proovisime käia sellise tempoga, et ikka lõpuni vastu peaksime. Selle käimise maratoni kontrollpunktideks olid Rockefeller Center, kus harrastasime kõrgushüpet - hüppasime 69. korrusle ja heitsime sealt pilgu üle Manhattani.

http://en.wikipedia.org/wiki/Rockefeller_Center
Siis vaatasime üle St. Patrick's Cathedrali ning MoMa. Seda, mis see MoMa on, me täpselt ei teadnud, kuid olime sellest kuulnud, et NYs käies võiks seal ära käia. Selgus, et see oli Moodsa Kunsti Muuseum. Muuseumisse me ei jõudnud, sest see oleks liiga kaua aega võtnud. Vaatasime siis muuseumi poodi, kus oli palju erilise disainiga nipet-näpet. Seejärel oli järgmine kontrollpunkt NY Eesti Maja, kus me kohtusime taas Põlvamaa otsekülvi poistega. Päeva jooksul läbisime ka paar toitlustuspunkti peatust erinevates söögikohtades ja avastasime, et tegelikult saab siin linnas täitsa tervislikku toitu. Pood-kohvikud, kus saad toitu (hommikul isegi sooja kaerahelbe putru) topsikesse tõsta ning viisakalt kuskil laua taga selle ära süüa. Lisaks palju erinevaid puuvilju, saiaksesi, salateid jne jne jne. Leidsime isegi ühe orgaanilise puuvilja leti, ning ühe tervislikku kohalikku toitu müüva poe, mis oli kahjuks selleks ajaks juba kinni, kui meie sinna jõudsime. Samas on tänavate peal palju selliseid rataste peal kärusid, kus müüakse hamburgereid ja muud rämpstoitu.
Eesti majas kohtusime sealse perenaisega, kes tutvustas meile maja ning meil oli suur õnn korraks sisse põigata ka Vaba Eesti Sõna toimetusse ning rääkida paar sõna juttu sealse toimetajaga. NY Eesti Maja ja seal välja antava eestikeelse ajalehe  tulevik on ausalt öeldes veidi tume. Toetustest (liikmemaksudest ja vabatahtlikest annetustest) ei pruugi mõne aasta päraset enam piisata, et seda maja elus hoida. Ja ajalehe tellijaid jääb järjest vähemaks, sest vanemaid inimesei, kes paberkandjal lehte vajavad, jääb järjest vähemaks, nooremad paberkandjal eriti ei loe. Eesti riigi toetus oleks igati abiks.
http://www.estonianhousenewyork.com/index.html                   http://www.vabaeestisona.com/

Õhtul tutvusime ka kohaliku linnaliinibussi ning metroo kasutamise võimalustega. Kell oli juba kümme läbi, kui otsustasime veel Vabadussamba ära vaadata. Kui Manhattan jagada põhja-lõuna suunas kolmeks, siis meie asume esimese kolmandiku ja teise kolmandiku piiril. Vabadussammas on meist üpris kaugel ja seepärast me päevavalgel sinna ei jõudnud. Sõitsime bussiga Manhattani alumisse otsa ja üritasime selle samba üles leida. Bussipeatusest vee äärde kolistasime läbi pargi, kus magasid kodutud ja esialgu paistis meie eesmärgini jõudmist piiravat kõrge raudaed. Selle peale oligi Mai pahane ;), et miks nad piiravad oma vabadusammast raudaiaga! Tegelikult jõudsime ka aia taha väikese otsimise peale ja vaatasime kaugelt seda Miss Libertyt.   http://et.wikipedia.org/wiki/Vabadussammas

Täna oli pikk päev ja kell hakkab saama juba kaks (öösel). Seepärast ei jaksa ma palju muljetada. Aga oli ikka metsik rahvahulk, keda me nägime  ja metsik kilometraaz (ma arvan, et ligi 20), mis me täna läbi kappasime.

Homme kell 17.45 hakkab lennuk JFK leenuväljalt tagasi tulema. 15. dets jõuame Helsingisse ja sealt peaks kella 12 Tallinnasse jõudma. Kui koju jõuan, siis jutustan viimasest päevast Ameerikas.

Aga siin mõned pildid tänasest:

Vähemalt kirja järgi olid need orgaanilielt kasvatatud köögiviljad.

Igati tervislik batoonike. Isegi GMOsid ei sisalda, rasvhapetest rääkimata :).

See peaks eestlasetele sobima

Mälestusmärk 2008. aastal sellel kohal veoautoga kokkupõrkel surma saanud jalgratturile. Vaadates praegust olukorda - liiklus on jube tihe ja jalgrattad sibavad ilma tuledeta ja helkuriteta autode vahel nagu sipelgad. Uskumatu! Eesti politseil oleks siin hea saak. Ilma tuledeta ja kiivriteta ja autode vahel laveerivad jalgrattad ning mis veelgi parema saagi annaks - mitte ühelgi jalakäijal ei ole helkurit!

Ameerika ilma Mikihiireta oleks nagu Eesti jõululaud ilma verivorstita

NY on kollaste taksode linn.

Vaade Rockefeller Centeri ühe hoone 69. korruselt eredas päikesepaises Manhattanile

Mai ja Central Park (kuhu me kahjuks ei jõudnud :( )

Vaade St. Patrick katedraalile ligi 300 m kõrguselt

Vaade St. Patrick katedraalile alt üles

Kogemata sattusime koduselt kujundatud turuplatsile pilvelõhkujate keskel. Seal oli igasugust käsitööd erinevatest maadest ja ka oma kunstnikelt. Süüa oli ka.

Manhattanil 2 Avenüü, 34. tänav

Eesti Maja jõulukuuse all st kõrval :)

Vaba Eesti Sõna toimetuses

Värviline päev

Täna oli viimase aja üks elamusterikkamaid päevi.

Hommik algas meie armsas hotellikeses mäekeste ja tiigikeste ning rohelise kahutanud muruga väga koduse tundega.
Kell 8.30 istus Taavi jälle meie Chrysleri rooli ning hakkasime otsima Steve Groffi farmi.

Nii sellel hommikusel sõidul kui ka hiljem ei suutnud ma ära imetleda Pennsylvania kaunist maastikku. Kui ma siiani olen mõelnud, et Ameerikas ma küll kunagi elada ei tahaks, siis nüüdsest alates oleksin Pennsylvania väikeses maakohas küll nõus elama. Siin on NIIIII ilus!!!!.

 Ligi pooletunnise sõidu järel leidsimegi Steve farmi üles.  Steve farmi ja põldude nägemine oli tähtis sellepärast, et ta on juba ligi paarkümmend aastat viljelenud oma põlde hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt agronoomidele õpetatakse. Ta ei künna kunagi ja kasutab mullaviljakuse ning mulla elustiku parandamiseks paljuski kattekultuure. Kui tavaliselt tahab põlluharija oma põllult saada maksimaalse saagi ja koristab maksimaalselt kõik ära, mida ta sinna külvab, siis Steve ja otsekülvi ning kattekultuuride kasutajad külvavad tihti ka lihtsalt selleks, et taimed põllule jääksid, seal laguneksid ning mulda toitainetega varustaksid ning mulla struktuuri parandaksid. Mõned põllud Steve majapidamises on olnud ilma künnita juba 35 aastat. Sellise viljelusviisi kohta kardetakse, et muld tiheneb, kui kündi ei kasuta ja et hakkavad levima haigused ning kahjurid. Mina arvasin ka nii. Mulle on koolis niimoodi õpetatud. Aga nüüd, kui ma olen palju kuulnud Taavi ja Lauri mõtteid ning näinud Steve põldusid, hakkan ma juba tasapisi arvama, et see on tõesti väärt viljelusviis. Eile vaatasime veel ka internetist väga häid videosid selle kohta. Mullateadlased siin Ameerikas ei tahtnud ka kaua aega selle teemaga tegeleda, aga viimase kümne aasta jooksul on hakanud ka akadeemilisem seltskond selle teema vastu huvi tundma ning selle viljelusviisi mõju uurima. Ehk jõuavad need uurimissuunad akadeemilisel tasemel ka Eesti ülikooli. Taavile ja Laurile ja Maile ning teistele otsekülvi huvilistele oleks see suureks toeks. Praegu peavad nad ise Eestis teerajajad olema. See farmis käik oli super lahe elamus! Siin on suvel ka põllupäevad ning oleks tore, kui Eestist veel inimesi, eriti taimeteadlasi ja mullateadlasi siia saaks tulla.

Talinisu on külvatud ilma, et põldu oleks enne küntud

Kattekultuurid - Päevalill, Tillage Radish ;) ning mõnel lapil oli ka lupiini, raiheina.

Redis kasvatab suvel-sügisel sügava juure, sureb ja laguneb talvel ära. Tasapsisi vabaneb lämmastik, mida see on endasse kogunud ning ka muld muutub suure juure tõttu kobedamaks ja struktuursemaks.

Steve kasvatab põllul ka tomateid ning kõrvitsaid.

Steve Groff

Kui me suure õhinaga olime kolm tundi Steve juttu kuulanud, oli aeg edasi sõita, sest õhtuks pidime jõudma New Yorki. Tee peal nägime palju amishite elamisi.Nad tulidki algselt Euroopast Pennsylvaniasse ja on paljud siia jäänudki. Nägime nende ilusaid majapidamisi, koole, kus mustade kaabudega poisid ringi sibasid ning teepeal sõitvaid hobuvankreid. Sellel kaarikul on ka suunatuled ning isegi suured autod võtavad neid võrdväärsena. Sõitsime tükk aega ühe suure auto taga, kes sõitis hobuse sõidutempos selle kaariku taga. Ja muideks, oli näha, et amishitel oli olnud pesupäev. Pea kõikide majade juures olid väljas pesunöörid, mille üks ots ulatus kahekorruselise maja räästasse või elektriposti kõrguse posti otsa. Teine nööri ots oli käte kõrgusel ja siis oli seal mingi vedavate rataste süsteem, mis selle pesu, mis nöörile oli kinnitatud, väntamisega edasi liigutas kuni katuse räästa alla välja.



Päeva edenedes jõudsime NY-le üha lähemale. Kaherealisest sõiduteest sai tasapsis kaheksarealine, mis oli suuri rekkasid täis. Vedasid suurlinna vist juua ja süüa. Taavi oli ikka jube vapper! Sõitiski NY ühte lennujaama, kus me oma rendiauto saime üle anda ning sõitsime taksoga Manhattanile oma hotelli.

Kui ma alguses ütlesin, et tänane päev oli väga kirju, siis sel hetkel, kui me taksoga Manhattanile hakkasime sõitma, ma vahepeal ei hinganud ka. See, mida me ümberringi nägime,  oli ikka jube kontrastne sellega, kus me täna ennelõunat olime olnud! Ma ei suutnud uskuda, et ma selles autos istun, mis selles segadikus siin sõitma peab!  Mul oli selline tunne, et ümber minu käib mingi film või olen ma kuskile pildi sisse sattunud, mis ei ole tegelikult päris elu. 

Lõpuks jõudsime hotellikeseni. Võrreldes kahe eelmisega oli see veidi vanamoodsam, aga siiski turvaline ja mõnus. Näiteks liftiga saime neljandale korrusele siis, kui liftipoiss mingit vänta väntas :).

Ja kui olime veidike toibunud, läksime linnapeale uudistama. Linna plaan on Marguse sõnul nagu ruuduline vihik. Ühte pidi jooksevad avenüüd, teistpidi tänavad. Manhattanil on 12 avenüüd, viies on see, mis jaotab tänavad lääne ja ida suunas pooleks, ning meie hotelli aadress ongi 29 tänav, idasuunaline ja maja number 103 :). NY Eesti maja on näiteks 34. tänaval. Homme ehk läheme seda ka vaatama.

Täna kollasime niisama ringi, kogemata jõudsime Times Squarile ning mööda Broadwayd jalutasime koju tagasi.  See kõik oli tegelikult nii lahe, et isegi mina hakkasin imestama ja vaatasin pärani silmadega, mis toimub ja kuhu ma ometigi sattunud olen! 

Empire State Building

Times Square

Lihtsalt niisama :)

 Kiriku väravate külge oli mitmekümne meetri ulatuses ühele ja teisele poole seotud kollaseid ja siniseid ja rohelisi linte nimede ja vanusega. Kollaste peal on need USA sõdurpoisid, kes on hukkunud Iraanis ja Afganistaanis. Sinised lindid on kümnetele ja tuhandetele Iraani ja Afganistaani inimestele, kes on hukkunud selles sõjas ning rohelised lindid on rahupalved. Igal pühapäeval loetakse kirikus ette need nimed, kes on hukkunud sel nädalal ja pannakse lindid aedade külge. :(

Homme läheme otsima NY mahepoode. Vaatame, mis seal müüakse ja kust see sinna tuuakse. Eks näis kas müüjad teavad.

Willow Valley

Jõudsime ilusasti Pennsylvaniasse, Lancasterisse DoubleTree hotelli. Alustasime sõitu hommikul kell 9. Teekond kestis umbes 8 tundi.  Päris jube on võõral maal ja võõra autoga sõita, aga Taavi sai sellega suurepäraselt hakkama. Maastik oli väga ilus. Columbuse ümbruses tasandik, siis hakkas muutuma selliseks Vooremaa tüüpi maastikuks, siis jõudsime nagu Otepääle ja lõpuks oli ikka päris mägine. Kõrgeim koht oli vist 2270 jalga. Ületasime Appalachi mäestiku.

Koggu teekonna jooksul olid ilusad vaated. Mäed, farmid, põllud, lihaveise karjad...

Meie auto, mis meid Columbusest Lancasterisse tõi. Millegipärast oli laenutuses Florida numbrimärgiga auto :)

 Hommik algas härmatanud maaga, siis sulas maa paljaks, siis jõudsime taas lumepiirile ;) ning lõpks maandusime teiselpool mägesid erkrohelise rohuga Lancasteris. See koht on palju armasam kui Columbus. Siin on pisemad ja armasamad majad ning meie hotellike, mis on linnast väljas, on eriti armsa koha peal. Käisime Maiga veidi ümbrust vaatamas nii kaua, kui veel hämar oli. Tiigikesed ja kirik ja jõulutulede säras puud ning majad.

Jõuluteemaline kujundus kiriku kõrval

Eile oli konverentsil viimane päev ja teemaks oli põhiliselt tervis. Hommikul kõige esimese loenguna kuulasime küll Jill Clappertoni 'Soil Biological Fertility - The Link to Mineral nutrient-Dense Food, Grain and Forages'. See oli muidu ka huvitav loeng, aga eriti meeldis mulle see, et seal puudutati veidi rohkem ka nisu teemat. Ja loengu esitus ning ülesehitus olid väga mõnusad ja kergesti haaratavad ning loogiline. Sealt loengust jooksime kohe kuulama Jerry Brunetti loengut 'Diet, the Immune System and Cancer' ning pärast lõunat arst Arden Anderseni 'A Doctor's Take on Soil, an Agronomist's Take on Health'. Vähist ma eriti ei tea ja see kuidas Brunetti selle põjustest ning selle vältimisest rääkis oli huvitav, aga päris keeruline. Ja ikkagi on nii palju seostud selle toiduga, mida sööme (ta oli ise ka vähist paranenud puhta ja täisväärtusliku ning targa toitumisega).  Dr. Anderseni loengus oli ka palju huvitavat, aga minu arust ka seda, mida eestlased juba paljuski teavad. Minu arust ei ole eesti inimesed oma elukorralduselt ja toitumiselt veel nii hullult põhjas, kui ameeriklased. Vähemalt minu tutvusringkond. No mul on muidugi tutvusringkonnas enamus väikelinnades ja maal elavaid inimesi. Viimane keynote speaker oli Gray Graham, kes rääkis jällegi epigeneetikast. Juba nii palju minuni jõudnud see teema viimasel ajal!!! Näitas, kuidas kassid,  kes on toitunud toorpiimast ja pastöriseeritud või kõrgpastöriseeritud piimast siseelundite poolest erinesid. Umbes nelja põlvkonnaga läks asi  ikka täitsa jamaks neil, kes puhast toorpiima ei saanud ja ainult töödeldud piima jõid. Ja jamaks nii füüsilisel kui ka sotsiaalsel tasandil - kassid muutusid agresiivsemaks (võrdleme noorte koolitulistamisetega), strukturaalsed deformeerumised (mõtleme kui palju väärhambumust lastel-noortel), allergilisus (no inimestel ju ka seda hullult!), viljatuse probleemid (viljatuse probleemid ka inimestel). Ja selleks, et organism taas korda saaks, kulus ka neli põlvkonda. Ja veel üks huvitav fakt viimasest loengust: 1960 a kulutasi ameeriklased 18 % National Income'st toidule ja 5 % tervishoilule. Tänasel päeval 9 % toidule ja 17 % tervishoiule. Odav töödeldud väheväärtuslik toit :(
Muideks, kuulsin, et Kanadas on toorpiima müük absoluutselt keelatud. USAs vist sõltub osariigist. Jummel tänatud, et meil Jõgeval seda väiketalunike käest soovi korral osta saab!

Homme hommiklu läheme ühte farmi uudistama.


Veel mõned Columbuse hetked:

Eilne õhtu Columbuses. Toimus vist mingi jäähoki mäng. Suured rahvamassid liikusid kohalikku "spordipaleesse"

Meie hommikusöögi omletimeister. Tegi hea tujuga meile (eriti Maile :)) väga maitsvaid omlette.