Monday, December 12, 2011

Värviline päev

Täna oli viimase aja üks elamusterikkamaid päevi.

Hommik algas meie armsas hotellikeses mäekeste ja tiigikeste ning rohelise kahutanud muruga väga koduse tundega.
Kell 8.30 istus Taavi jälle meie Chrysleri rooli ning hakkasime otsima Steve Groffi farmi.

Nii sellel hommikusel sõidul kui ka hiljem ei suutnud ma ära imetleda Pennsylvania kaunist maastikku. Kui ma siiani olen mõelnud, et Ameerikas ma küll kunagi elada ei tahaks, siis nüüdsest alates oleksin Pennsylvania väikeses maakohas küll nõus elama. Siin on NIIIII ilus!!!!.





 Ligi pooletunnise sõidu järel leidsimegi Steve farmi üles.  Steve farmi ja põldude nägemine oli tähtis sellepärast, et ta on juba ligi paarkümmend aastat viljelenud oma põlde hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt agronoomidele õpetatakse. Ta ei künna kunagi ja kasutab mullaviljakuse ning mulla elustiku parandamiseks paljuski kattekultuure. Kui tavaliselt tahab põlluharija oma põllult saada maksimaalse saagi ja koristab maksimaalselt kõik ära, mida ta sinna külvab, siis Steve ja otsekülvi ning kattekultuuride kasutajad külvavad tihti ka lihtsalt selleks, et taimed põllule jääksid, seal laguneksid ning mulda toitainetega varustaksid ning mulla struktuuri parandaksid. Mõned põllud Steve majapidamises on olnud ilma künnita juba 35 aastat. Sellise viljelusviisi kohta kardetakse, et muld tiheneb, kui kündi ei kasuta ja et hakkavad levima haigused ning kahjurid. Mina arvasin ka nii. Mulle on koolis niimoodi õpetatud. Aga nüüd, kui ma olen palju kuulnud Taavi ja Lauri mõtteid ning näinud Steve põldusid, hakkan ma juba tasapisi arvama, et see on tõesti väärt viljelusviis. Eile vaatasime veel ka internetist väga häid videosid selle kohta. Mullateadlased siin Ameerikas ei tahtnud ka kaua aega selle teemaga tegeleda, aga viimase kümne aasta jooksul on hakanud ka akadeemilisem seltskond selle teema vastu huvi tundma ning selle viljelusviisi mõju uurima. Ehk jõuavad need uurimissuunad akadeemilisel tasemel ka Eesti ülikooli. Taavile ja Laurile ja Maile ning teistele otsekülvi huvilistele oleks see suureks toeks. Praegu peavad nad ise Eestis teerajajad olema. See farmis käik oli super lahe elamus! Siin on suvel ka põllupäevad ning oleks tore, kui Eestist veel inimesi, eriti taimeteadlasi ja mullateadlasi siia saaks tulla.


Talinisu on külvatud ilma, et põldu oleks enne küntud


Kattekultuurid - Päevalill, Tillage Radish ;) ning mõnel lapil oli ka lupiini, raiheina.



Redis kasvatab suvel-sügisel sügava juure, sureb ja laguneb talvel ära. Tasapsisi vabaneb lämmastik, mida see on endasse kogunud ning ka muld muutub suure juure tõttu kobedamaks ja struktuursemaks.



Steve kasvatab põllul ka tomateid ning kõrvitsaid.

Steve Groff


Kui me suure õhinaga olime kolm tundi Steve juttu kuulanud, oli aeg edasi sõita, sest õhtuks pidime jõudma New Yorki. Tee peal nägime palju amishite elamisi.Nad tulidki algselt Euroopast Pennsylvaniasse ja on paljud siia jäänudki. Nägime nende ilusaid majapidamisi, koole, kus mustade kaabudega poisid ringi sibasid ning teepeal sõitvaid hobuvankreid. Sellel kaarikul on ka suunatuled ning isegi suured autod võtavad neid võrdväärsena. Sõitsime tükk aega ühe suure auto taga, kes sõitis hobuse sõidutempos selle kaariku taga. Ja muideks, oli näha, et amishitel oli olnud pesupäev. Pea kõikide majade juures olid väljas pesunöörid, mille üks ots ulatus kahekorruselise maja räästasse või elektriposti kõrguse posti otsa. Teine nööri ots oli käte kõrgusel ja siis oli seal mingi vedavate rataste süsteem, mis selle pesu, mis nöörile oli kinnitatud, väntamisega edasi liigutas kuni katuse räästa alla välja.



Päeva edenedes jõudsime NY-le üha lähemale. Kaherealisest sõiduteest sai tasapsis kaheksarealine, mis oli suuri rekkasid täis. Vedasid suurlinna vist juua ja süüa. Taavi oli ikka jube vapper! Sõitiski NY ühte lennujaama, kus me oma rendiauto saime üle anda ning sõitsime taksoga Manhattanile oma hotelli.

Kui ma alguses ütlesin, et tänane päev oli väga kirju, siis sel hetkel, kui me taksoga Manhattanile hakkasime sõitma, ma vahepeal ei hinganud ka. See, mida me ümberringi nägime,  oli ikka jube kontrastne sellega, kus me täna ennelõunat olime olnud! Ma ei suutnud uskuda, et ma selles autos istun, mis selles segadikus siin sõitma peab!  Mul oli selline tunne, et ümber minu käib mingi film või olen ma kuskile pildi sisse sattunud, mis ei ole tegelikult päris elu. 

Lõpuks jõudsime hotellikeseni. Võrreldes kahe eelmisega oli see veidi vanamoodsam, aga siiski turvaline ja mõnus. Näiteks liftiga saime neljandale korrusele siis, kui liftipoiss mingit vänta väntas :).

Ja kui olime veidike toibunud, läksime linnapeale uudistama. Linna plaan on Marguse sõnul nagu ruuduline vihik. Ühte pidi jooksevad avenüüd, teistpidi tänavad. Manhattanil on 12 avenüüd, viies on see, mis jaotab tänavad lääne ja ida suunas pooleks, ning meie hotelli aadress ongi 29 tänav, idasuunaline ja maja number 103 :). NY Eesti maja on näiteks 34. tänaval. Homme ehk läheme seda ka vaatama.
Täna kollasime niisama ringi, kogemata jõudsime Times Squarile ning mööda Broadwayd jalutasime koju tagasi.  See kõik oli tegelikult nii lahe, et isegi mina hakkasin imestama ja vaatasin pärani silmadega, mis toimub ja kuhu ma ometigi sattunud olen! 

Empire State Building

Times Square



Lihtsalt niisama :)

 Kiriku väravate külge oli mitmekümne meetri ulatuses ühele ja teisele poole seotud kollaseid ja siniseid ja rohelisi linte nimede ja vanusega. Kollaste peal on need USA sõdurpoisid, kes on hukkunud Iraanis ja Afganistaanis. Sinised lindid on kümnetele ja tuhandetele Iraani ja Afganistaani inimestele, kes on hukkunud selles sõjas ning rohelised lindid on rahupalved. Igal pühapäeval loetakse kirikus ette need nimed, kes on hukkunud sel nädalal ja pannakse lindid aedade külge. :(


Homme läheme otsima NY mahepoode. Vaatame, mis seal müüakse ja kust see sinna tuuakse. Eks näis kas müüjad teavad.

No comments:

Post a Comment